East Meets West

 

Today I reconnected with the teacher who, 8 years ago, first introduced me to Mandarin Chinese. He is a short, quirky man who, in the vein of true Chinese philosophy, can see and describe big trends and the way everything is interconnected. In a conversation with him, everything gets naturally and logically weaved into a maze-like wall carpet of history. Teacher Chung is an educator by profession and by passion. He has a new story about himself to share with me every time we meet, each seasoned with a moral. Except that I don’t really want to use the English word ‘moral’; I prefer the Chinese word 道理, which can be translated into either reason, sense, or principle. He is most satisfied when he manages to weave another thread of reason into his wall carpet, otherwise known as his world view.

Teacher Chung believes that for anyone who is trying to understand China, there needs to be a balance of learning about today as well as learning about the ancients. If you study classical Chinese in a dusty underground library somewhere in the New World, you should also make an effort to learn Mandarin or spend some time living in the mainland; if you are a young foreigner fluent in Chinese and living in the Northern Capital, you should get hold of an abridged version of Chinese history. Yin and yang each have a bit of the other inside them; one is incomplete without the other. In order to understand the Chinese people of today, one needs to know the culture that flows in their veins, the principles that are so intuitive to the Chinese that they are not even aware of the complete government those principles have over them. And, equally importantly, through this process, to also to come to realize those principles that govern us, the children of Greek and Roman culture.

The principle of balance applies in relationships as well. To teacher Chung who grew up during the Cultural Revolution, marriage had only one purpose: to settle down with someone you could ‘live with’ as family, and share the “seven necessities.” Finding somebody to truly love means finding somebody who wants to be responsible. Of course, people need and want different things at different stages in their lives. The love of young people is passionate love. It burns with a high flame, but dies quickly. Passion cannot sustain a relationship, because it is like fever in a human being’s body; it is not a balanced state. Teacher Chung believes that somebody who constantly seeks passion in their relationships will end up losing their passion for living. I discussed that today with my significant other, and we both decided that teacher Chung has a good point, and that our current relationship is made of ‘a different wood’ than our previous ones. We are not talking about a future together in the most conventional terms, but we definitely get excited when we walk through the different domestic settings of Ikea, or when our affection for each other is acknowledged by our family members. Our needs and wants have aligned to give this relationship a double layer of meaning.

I reflected a lot on what teacher Chung told me during our conversation, and on how many different ways he presented the principle of moderation to me. Even his suggestion for my future career path was intuitively in that vein: I should go ahead and do research, but not on a narrow and highly academic topic which would leave most people unable to relate, but on something that has direct, real-life need and application. Moderation sounded boring to me before; however, now it is starting to seem less and less like copping out, and more and more like an effective strategy for catching the nuances in life.

Living in Shenzhen

Here it is. My new, professional life in Shenzhen as an English teacher. I live in Yitian estate, in Shenzhen’s Futian district. Currently we are on our first (and only) break of this semester; it is a combined 8-day holiday for the National Day and Mid-Autumn Festival. I have been trying to make the most of it by playing as much badminton as humanly possible. The cool thing is that while badminton courts usually cost quite a bit to book, it is all free for this week. I think it is a brilliant idea for motivating the general populace to work out a bit more. And of course it is good for me, because otherwise I would have to spend 40RMB plus pay for transportation to and from Luohu Stadium. I usually take the subway, and for the last leg of the journey, I jump on one of the electric bikes that are always waiting outside of the subway station, and get fairly close to the stadium for five kuai. It’s quite fun to do it this way, much more enjoyable than a crowded bus, and cheaper than a taxi.

The other night I went out to a few bars with my new badminton buddies, Josh and Kevin. At the first bar, I heard a really familiar song. It took me a while to figure out that it was “Maybe” by BrainStorm. Somebody needs to tell these guys that they are played in China!

Meet The Apartment

We have a balcony! And a wooden sofa!

An evening at work

My Senior 2 students brought me milk tea to class. Also, the computer lab is so big that I often have to use the microphone to speak to the other end of the class (a bunch of guys like to sit there, out of sight, to play video games)

Cigarettes and Chips

A vending machine I found in Vienna Hotel close to Futian Hospital. The top two racks are filled with cigarettes!

I’m a Saint, I’m a Sinner…

Found in the English language section in a huge bookstore called Book City.

Lettuce and Laundry

A good day for hanging your lettuce out to dry.

Tagasi eemale

Nonii. Suunan siinset blogi külastamas käiva rahva tagasi blogspoti. http://eemal.blogspot.com <— präänikuna on olemas ka jõulupostitus. 🙂

Nutvate inglite maa

Niisiis, olen Inglismaal, Manchesteri linnas, mis on valdavalt kuulus oma jalgpallitraditsiooni poolest. Jätsin aga kahjuks maha oma fotokaamera, nii et üritan seekord meeldejäävaid hetki jäädvustada nende kirjapanemise teel.

Maandusin EasyJet lennuga Liverpoolis, mida võiks eesti keelde tõlkida kui “maksabasseini.” Huvitav, eks? Liverpooli juures meeldis mulle kõige rohkem see, kuidas lennujaama-tagused majad olid ilusad punastest tellistest ridakad ja mitte mingisugused elutud-iseloomutud kastid. Siis meeldisid mulle veel pisikesed (valdavalt prantsuse) autod ja sõbralikud vanemad inimesed. Küsisin bussis enda kõrval istuvalt keskealiselt naiselt, kuidas saab Norton Street’i bussijaama ning ta teatas elavalt žestikuleerides, et see on kohe-kohe, järgmine peatus, ning tema läheb seal samuti maha ja võib mulle täpselt ära näidata, kuskohas kõnealune bussijaam asetseb. Nii ta täpselt tegigi ning, saanud teada, et ma olen esimest korda ja päeva Inglismaal, soovis ta mulle suure siira naeratusega head Inglismaal-viibimist. Bussijaama viiva tänava ühel küljel olid hooned, teisel pool mingi betoon- vms sein, mis oli kaetud värvilise graffitiga. Kindel laks, et selle koha leiab alati üles.

 

Esimene õhtu Manchesteris. Sõime Océane’iga … appi, ei mäletagi, mida. Aga eks ta mingi Tesco külmkapitoode oli – ilma sissetulekuta Inglismaal (üksi) elades tuleb just selliste asjade söömine kõige odavam. Note to self: iseseisva elu peale saanuna hankida endale kindlasti toakaaslane, et vähemalt paar korda nädalas korralikult süüa teha. Üksi on ju nadi kogu aeg vaaritada. Kallis tuleb kah. Kristeli variant on tegelikult hea: teha suur ahjuvormitäis rooga valmis ning süüa seda nädal aega järjest. Siis peab muidugi olema piisav varu retsepte, et mitte ennast itaalia hakklihavormiks või “hiinakaks” süüa.

 

Aga siiski, Inglismaa. Tegin teisel päeval natuke tööd ning läksin pärastlõunal välja, linna. Vaatasin Manchesteri katedraalis 15 minutit ringi, kuni kirikuvaht mind välja ajama tuli – nemad panevat nüüd kinni. Sain siiski ära vaadata stendid Piibli ajaloo kohta Inglismaal ning poole kirikusse välja pandud fotonäitusest. Mulle jäi meelde foto pealkirjaga “Tee Titoga,” kus vana mees istus seina ääres laua kõrval, teeklaas ees ning tema kõrval rippus laua kohal raamis suure juhi pilt. Veel oli üks pilt kahest saksa verekoerast, kes jooksid, hambad irevil, kaamera poole. Suhteliselt õõvastav. Nendelt stendidelt sain muide teada, et Piiblit on üsna palju kordi tõlgitud, ja mitmed tõlked pole kasutanud heebreakeelset originaali vaid hoopis ladinakeelset tõlget. Seetõttu on seda inglise keelde tõlkides tekkinud ka mitmed tõlgendusvead või vähemalt -küsitavused. On olnud ka koomilisi seiku, kus Piibli trükkimisel, kasutades Gutenbergi ladumistehnikat, on trükkalitel vead sisse tulnud. Niimoodi sündis The Wicked Bible (1631), kus ühes Jumala kümnest käsust on ära jäänud sõna “not” ehk “mitte.” Niisiis on saanud abielurikkumist keelavast käsust hoopis sedasama tegu imperatiivses vormis ettenägev käsk: “Thou shalt commit adultery.” Teine “trükiviga” on sees n-ö “Trükkalite Piiblis” ehk The Printers Bible’is, kust võib leida sellise lause: “Printers have persecuted me without cause” – “trükkalid on mind ilma põhjuseta hukka mõistnud. Tegelikeks hukkamõistjateks olid siiski printsid, mitte trükkalid. 🙂

 

Niipalju siis Inglismaast kuni praeguse hetkeni. Võin teid aga rõõmustada uudisega, et kahel esimesel päeval ei näinud ma siin mitte vihma varjugi. Täna on aga kindlasti vihmavarju-päev.

 

Laupäeva hommikul läheme Océane’iga vaatama ManU treeningut. Kümme naela nina pealt ja pildid tulevad telefoniga, aga what the heck. ManU!

Unenäolised tormamised

allikas: http://listverse.com/2008/10/07/top-10-common-dreams-and-their-meanings/

Viimasel ajal on mind kimbutama hakanud millestki mahajäämise unenäod. Näiteks Hiinas lennukile mittejõudmine, sest olin sattunud valesse lennujaama või terminali. Õige koht oli küll üle tee, aga lennukist õnnestus maha jääda siiski või vähemasti oli unenäos selline tunne. No olgu, seda unenägu võib kuidagimoodi veel seostada minu tõelise PEAAEGU-mahajäämisega Peking-Moskva lennukist tänu reservatsiooni diagonaalis lugemisele. Nimelt pidi lennuk väljuma Pekingist kell 2:30 öösel ning jõudma pärast kaheksatunnist lendu Moskvasse kell 6:40 hommikul. Mina aga seda esimest aega ei märganudki ning seadsin oma plaanid selle hommikuse 6:40 järgi. Muidugi olin ma äralennu-päevaks juba rahast üpriski lage ning ei soovinud oma viimseid Mao pildiga kümnelisi kulutada 100RMB-lise öise taksosõidu peale. Seetõttu istusin hoopis eelmisel õhtul kell 11 lennujaama viivasse ekspressrongi, mis maksis vaid 25 kohalikku raha, ja jõudsin lennujaama veel enne südaööd, et siis südamekloppimise ja värisevate põlvedega – nõrganärviline nagu ma olen – avastada, et kuus-neljakümnest lendu ei olegi olemas, on vaid poole kolmene. Lõpp hea, kõik hea, aga mõni päev hiljem tuli mul üks unenäoline lennukist mahajäämine siiski läbi elada. Ja oi kui tõeline see tundus.

Seda postitust ajendas mind kirjutama aga eileöine unenägu, mis on hetkel veel üsna selgelt (ei tähenda arusaadavat või loogilist) meeles. Olime mingi reisigrupiga kusagil Tartu lähistel ning hakkasime Tartusse tagasi sõitma. Mina otsustasin mingil põhjusel, et lähen hoopis häälega Karksi-Nuia vanaema-vanaisa juurde ning jätan ainult oma raske seljakoti tuttavate juurde bussi. Bussi nähes tabas mind vapustus: tegemist oli ühe Londoni punase double-deckeriga, mis oli aga pilvelõhkujakõrguseks veninud. Panin oma seljakoti bussi, kontrollisin, et taskus oleks natuke raha – oli üks viiekroonine ja kaks kahekümneviielist – ning astusin seejärel teeristi. Kui punane killerbuss minema uhas, tuli mulle äkki meelde, et mu seljakott on ju seal peal! Jah, loogika puudumine on (mu) unenägude üks eripära… Hakkasin bussile järele uhama ning kuidagi õnnestus mul tükk aega tema kannul püsida. Lõpuks sõitis buss läbi ühest mitmekordsest terminalist ja kadus. Lõin bussi jälitamisele käega ning läksin hoopis poodi. Ostsin sealt kilekotitäie helesiniste koortega mune, millest osad toored ja teised keedetud. Tegemist oli muide Hiina stiilis keedumunadega, mida müüakse käepärasuse mõttes katkise koorega. Kummalisel kombel jõudis sinna poe ette ka killerbuss meie reisiseltskonnaga ning pärast mõningaid imelikke seiku (roiskunud veega basseini puhastamine, mingi laohoone korrastamine) avastasin ma äkki, et kõik need sekeldused põhjustanud seljakott oli mul kõik see aeg seljas olnud…

Mida see kõik tähendab?

Uurisin interveebist mahajäämise-unenägude erinevaid seletusi (http://health.howstuffworks.com/mental-health/sleep/dreams/dream-i-have-missed-a-boat-or-a-plane.htm). Tuleb välja, et ühistranspordist mahajäämise või etendustele hiljaksjäämisega seotud unenäod võivad tähendada muretsemist mõne olulise eesmärgi mittetäitmise pärast. Küsimused, mida endalt selliste unenägudega seoses küsida: kuhu sa lähed? miks sa sinna lähed? miks sa arvad, et sa oled “hiljaks jäänud”?

kuhu ma lähen? Karksi-Nuia
miks ma sinna lähen? miks-küsimustele unenägudes sageli vastuseid ei ole… aga päriselus elavad seal mu vanaema ja vanaisa.
miks ma arvan, et ma olen hiljaks jäänud? sest ma pean jälitama vastassuunas ja minust (unenäo järgi otsustades veidi) kiiremini liikuvat bussi, kus peal on mu seljakott, mis on tegelikult mul seljas.

Järeldus: tegemist on tühja jooksmisega!

Alateadlikult (ja kange kaelaga) teie

Madli